Kuidas lapse õppimist motiveerida, kui ta ei taha õppida?
- Kokkulepete ja REEGLITE sisseseadmine. Riputage need lapse töölaua lähedale. (näiteks seal võiks olla kellaajaliselt, millal peab laps olema kodus, millal õpib, mida peab tegema kodus, kuidas ja millal läheb trenni, kodused kohustused jms)
- Rutiin, päevarežiim ja rahulik keskkond.(lapsele ei meeldi pidevad muutused ja ümberkorraldused, pea meeles- mida rahutum laps, seda rahulikum peab olema vanem)
- Järjepidevus, pidev meeldetuletamine, huvi tundmine.(mis oli täna huvitavat? )
- Lapsevanema eeskuju oma lubadustest kinnihoidmisel.
- Pingutuste ja püüdluste hindamine, mitte kritiseerimine.
- Ebaedu puhul abi ja toetus.(ebaõnnestunud töö puhul arutelu ja abi, mitte näägutada)
- Iseseisvuse, algatuse hindamine (ka üritamise hindamine)
- Vigadest õppimine (teinekord läheb juba paremini)
- Hea käitumise märkamine, premeerimine ja tasustamine, soovitavalt mittemateriaalselt (ühised ettevõtmised, koos ajaveetmised, kiitmine).
UUEKS KOOLIAASTAKS VALMISTUMINE
1. Korrastage lapse riidekapp
Riided, millest laps on välja kasvanud, andke ära. Sättige koos riidekapp korda, et lapsel tekiks huvi sealse sisu vastu. Sel viisil on lapsel lihtsam endale kooli saabudes riideid leida ning kooli minek on valutum.
2. Ostelge koos
Koolitarbeid ostes on lapsel võimalik valida endale meelepärased vahendid, mis tekitavad pisut juba ootust, et neid kasutama hakata. Uued asjad tekitavad lastes alati elevust ning see teeb kooliaasta alguse palju meeldivamaks.
3. Harjutage hommikurutiini
Nädal enne kooli algust harjutage varem ärkamist, et režiim kätte saada. Nii on lapsel väiksem segadus, kui 1. septembril järsku tunduvalt varem peab ärkama.
4. Pange laps kirja koolivälistesse tegevustesse
Trennid, hobid, huviringid. Ükskõik, mis on teie valik, see hoiab lapse peale kooli tegevuses ning pakub midagi põnevat.
5. Pakkige kooliasjad kokku eelmisel õhtul
Eelneval õhtul koolikoti kokku pakkimine aitab vältida asjade unustamist ning hommikust kiirustamist.
1. Korrastage lapse riidekapp
Riided, millest laps on välja kasvanud, andke ära. Sättige koos riidekapp korda, et lapsel tekiks huvi sealse sisu vastu. Sel viisil on lapsel lihtsam endale kooli saabudes riideid leida ning kooli minek on valutum.
2. Ostelge koos
Koolitarbeid ostes on lapsel võimalik valida endale meelepärased vahendid, mis tekitavad pisut juba ootust, et neid kasutama hakata. Uued asjad tekitavad lastes alati elevust ning see teeb kooliaasta alguse palju meeldivamaks.
3. Harjutage hommikurutiini
Nädal enne kooli algust harjutage varem ärkamist, et režiim kätte saada. Nii on lapsel väiksem segadus, kui 1. septembril järsku tunduvalt varem peab ärkama.
4. Pange laps kirja koolivälistesse tegevustesse
Trennid, hobid, huviringid. Ükskõik, mis on teie valik, see hoiab lapse peale kooli tegevuses ning pakub midagi põnevat.
5. Pakkige kooliasjad kokku eelmisel õhtul
Eelneval õhtul koolikoti kokku pakkimine aitab vältida asjade unustamist ning hommikust kiirustamist.
Õppimisoskuse ja iseseisvuse kujundamine
Kooli minnes ei ole lapsel veel olemas õppimise oskust. Selleks, et see kujuneks, on vaja lapsega koos tekitada rutiin, mis kinnistaks lapse päevakavasse harjumuse õppida, teha ära kodused ülesanded. Mida kindlamini see harjumus on vanema toel lapses kinnistunud, seda suurem on tõenäosus, et laps hakkab tasapisi ka iseseisvalt õppima järgides juba sissetöötatud rutiini ja ajakava. Reeglid ja nendele tuginevad harjumused saab luua lapsevanem, need ei teki lapsel iseenesest.
Soov olla iseseisev on lastes olemas. Laps võib tahta ise koolist koju tulla või segamatult laua taga kodust ülesannet teha. Hakkamasaamise tunne kasvatab lapse sisemist eneseusaldust. Iseseisvalt hakkamasaamise soovi võib pärssida lapse kartus vigu teha, samuti vanema pealetükkiv kontroll. Oluline on, et vanem oleks kursis lapse tegemistega, kuid jätaks ruumi lapse enda otsustele. Selle asemel, et öelda:“Hakka nüüd kohe õppima,“ võib vanem küsida: „Mida sa nüüd plaanid teha?“. Kui laps vastab: „Hakkan õppima,“ saab vanem teda selle eest tunnustada. Kui laps ütleb: „Puhkan veidi ja siis teen koduse töö ära,“ võib vanem ka rahul olla, võib-olla vajab mingil hetkel täpsustamist, millal laps puhkamise lõpetab. Küsides kamandamise asemel küsimusi, mis võimaldavad lapsel endal otsustada ja vastutust võtta, arendame lapse ajus seoste kujunemist erinevate keskuste vahel. Kamandamine treenib vaid kuulekust, kuid kuulekus ei taga oskust iseseisvalt mõelda ja otsustada. Pikemas perspektiivis aga tahame, et lapsed õpiks ise õigeid valikuid tegema ja otsuseid vastu võtma.
Eneseusalduse, -teadlikkuse ja -kindluse arendamiseks vajab laps positiivset tagasisidet. Tähtis on, et vanemad ei keskenduks vaid tulemusele, vaid tunnustaks lapse tahet ja soovi tööd alustada ning kogu tegevuse protsessi. Silmaga nähtav tulemus ei pruugi kohe õnnestuda. Kuigi laps püüab, võib tal jääda puudu oskustest. Kui täiskasvanud hindavad ainult töö tulemust, mis ei ole kõige parem, võib laps tunda alaväärsustunnet, hakata kahtlema oma võimetes ja oskustes. Edasiviiv ja abistav on lapsele tagasiside, mis on esitatud lapse isiksust alavääristamata ja puudutab vaid tehtud tegu koos juhendite ja soovitustega, mida ja kuidas teha järgmisel korral paremini.
Ka koolikoti võiks lasta lapsel endal pakkida. Vanem saab olla kõrval ja aidata küsimustega: „Mis tunnid sul homme on? Mida sul selles aines vaja on?“ jne. Samas on võimalus tunnustada last teadlikkuse ja tehtu eest ning meenutada, kui lapsel midagi ununes. Ka nii arendame lapse ajus seoste kujunemist ja vastutustunnet. Oma käega kotti pandud asjad leiab laps paremini üles kui ema pandud.
Täiskasvanutel on sageli keeruline (kuid vajalik!) ette kujutada, kuidas näeb laps maailma ja olukorda, milles ta viibib. Seega on vanemal väga oluline märgata lapse emotsioone ja püüda mõista tema vajadusi. Lapse maailma aitab paremini mõista keskendumine lapse kuulamisele. Nii saab õppida tundma ja arvestama lapse emotsioone ning aidata tal iseennast paremini mõista. Laps, kelle tundeid ja vajadusi vanem peegeldab*, kogeb kergendust, leiab toetust, tunneb end olulisena ning õpib oma tunnetest ja vajadustest aru saama ning neid ka sõnadesse panema.
Ära ei tohi unustada, et 7-10- aastast last iseloomustab suur liikumisvajadus, mistõttu tal on keeruline pikalt paigal püsida ning tähelepanu koondamise võime on lühiajaline. Laps vajab tegutsemist ja naudib tegutsemist, talle pakub huvi protsess ise, selle emotsionaalsus ja mängulisus, laps ei tegutse tulemuse nimel. Vanematel on oluline seda meeles pidada, et mitte liigselt muretseda. On loomulik, et laps ei hakka üleöö rahulikult laua taga õppima ega pruugi ise õppimise vastu huvi näidata (sel juhul tuleb see huvi alles äratada ning seda ei saavuta sunniga). Armastava järjekindluse, eeskuju ja koostöö tulemusel on võimalik õppimisharjumusi ja -huvi kujundada.
Et lugemine edeneks!
http://www.lugemisyhing.ee/public/files/Soovitused_ja_nipid.pdf
Kasulikku lugemist: